Me peame armastama ka enda varje, kui enda loomingut.

Õnnistusi armsad südamed

Ühel rühmameditatsioonil, üks osaleja rääkis südant puudutava loo enda sisemisest deemonist. Nagu enamus meist teab, siis kõik on meie enda looming, ka kõik see mida me peame negatiivseks, pärineb samast allikast ja see allikas oleme meie ise. Kui see naine rääkis sellest, kuidas see osa temast tundis nii suurt puudust Allika valguse, tingimusteta armastuse järgi, siis minu pisarate voolul ei olnud lõppu. Ma kogesin seda tema sisest ”deemonit” nagu osakest endast, sest seda see tõelist on. Kõik meie varjud on meie ühislooming, sest me kõik oleme üks. Ma kogesin seda eraldatust, kurbust, lootusetust ja seda janu armastuse ja aktsepteerimise järgi. Kui tihti me ise loome ”deemoneid”, liigitades teatud omadused endas, teistes või meie kollektiivis mitte armastuse väärilised? Kuid tegelikult iga olend januneb, armastuse, mõistmise ja kaastunde järgi. Iga osa, iga rakk meis januneb armastuse järgi, sest see on olnud kõige algne energia. See ei ole alati teadlik soov, kuid see on kodeeritud meie kõigi südamesse. Mis on negatiivne energia? See on energia mis ei ole veel teinud läbi eneseteostus protsessi, ehk see ei ole veel transformeerunud tagasi armastuseks. Me võime seda energiat vahel kogeda ka teatud olendina, kui me ise anname sellele vormi, kuid tegemist on vaid meie meele tõlgendusega, mis vastab meie isiklikule või kollektiivsele uskumusüsteemile. Kui me siis kogeme madalamaid energiat, me tihti soovime põgeneda, ennast kaitsta, neist vabaneda, ehk eraldada seda endast. Nii kaua kui me eraldame selle energia endas, andes sellele duaalseid hinnanguid, liigitades selle negatiivseks, loome me suuremat eraldatust ja need osad meis ei saa transformeeruda. Tegemist on tavaliselt meie enda varjudega, või siis kollektiivsete varjudega, mis on siiski osa meid kõiki ning selle asemel et põgeneda, kaitsta ennast, luua veel suuremat eraldatust, me võime küsida, mis sõnum on sellel energial meile, miks me seda kogeme. Tihti on tegemist lihtsalt hirmu, süütunde, kurbuse, viha või mõne muu emotsiooniga, mis liidab meid meie minevikuga ja see tõttu me kogeme neid teatud energiaid. Ehk enamus neid varjusid liitub meie minevikku ja need ootavad, et me vabastaksime need jälle valgusse selles kehastuses, selles praeguses hetkes. Meie varjud soovivad lihtsalt et me neid märkakisme, et me neid aktsepteeriksime, kui meie enda loomingut. Need soovivad et me neid mõistaksime ja et me tunnistaksime neid kui osakest ennast. Me ei saa enam hoida enda varjusid endas. Me ei saa neid varjata, sest seda valjemaks nad meis muutuvad. Kui me tõstame need endas esile, tunnistame neid endale, toome nad valgusse, alles siis me võime need muuta endas, läbi kaastunde ja aktsepteerimise, taas armastuseks. Mida rohkem meie uskumussüsteem tühjeneb ja mida kõrgemad teadvustasemed meile avanevad, seda rohkem me hakkame kõike kogema lihtsalt energiana, see tähendabki duaalsusest, ehk hea ja paha illusioonist vabanemist. Looja ei mõista kedagi hukka ja mida rohkem me kehastame endasse, avame endas enda tõelisi omadusi, seda suuremaks muutub meie võime tunda kaastunnet kõigi olendite vastu, kaasaarvatud iseenda vastu, mõistes, et me kõik oleme ja jääme alati üheks teadvuseks.

Armastusega,

Viivika