Tere olen Viivika
Kui rääkida minu inim-kokemusest, siis minu eneseleidmise teekond siin elus ei olnud just alati harmooniline retk enda südamesse. Sündisin lihtsas perekonnas, minu vanemad olid kanatalitajad ja elasin kogu enda lapsepõlve väikses külas. Minu kodukant oli ümbritsetud kaunitest metsadest ja veetsin palju aega looduses, imetledes iga lilleõit, puulehte ja kivi. Olin nii öelda loodus laps. Tassisin kilode kaupe erinevaid kive enda koju, hoides neid enda voodi all karbis. Ma alateadlikult suhtlesin nendega ja ka teiste loodus olenditega. Kogesin looduses olles ka erinevaid teadvus-seisundeid, mida ma sel ajal ei osanud loomulikult tõlgendada. Igal õhtul, kui ma magama läksin, kordasin ma enda väikses peas palvet, "Soovin et maailmas oleks rahu!" See soov oli nii öelda kodeeritud minusse, sest seda olin ma tulnud siia tegema koos teistega, looma uut maailma, mille vundamendiks oleks tingimusteta armastus.
Kuigi mul oli enda lapsepõlvest palju kauneid mälestusi, oli seal ka palju varjusid, palju draamat ja ebaharmooniat. Kuna ma sündisin siia maailma ülitundliku empaatina siis tänu minu väga avatud kehateadvusele, ma tundsin ja kogesin teiste tundeid, erinevaid energiad ja isegi teiste valu enda füüsilises kehas. Tänu enda ülitundlikele aistidele, tundsin ka kõike seda mis toimus kollektiivteadvuses. Sel ajal ma muidugi ei mõistnud millega on tegemist ja ma ei osanud ka teha vahet enda ja teiste energiate vahel. Sain enda lapsepõlves pagasina kaasa mitmeid erinevaid traumasid, süütunde ja lisaks me kehastame endassa ka meie suguvõsa programmid, draamad, traumad ja uskumusfiltrid. Võib öelda et minu arusaam nii minust endast kui maailmast oli tugevalt vääristatud.
Elasin suure osa enda elust koos hirmu ja kõigi selle varjudega. Ehk ma ei mõistnud et minu empaatia ja ülitundlikus on kingitus, mis avab mulle tee teiste minu oskusteni. Kannatasin ärevushäirete, raske masenduse, paanikahoogude ja sotsiaalse hirmu all, mõistmata millega on tegu. Kõige rohkem ma kannatasin selle all, et ma olin unustanud enda päritolu, ehk selle et ma olen teadvus füüsilises kehas ja ka selle miks ma olin soovinud seda inim kogemust. Ma alateadlikul otsisin midagi, mis täidaks minus seda lõputut tühimikku, proovides seda teadmatult täita füüsiliste asjade ja tegevustega, mis pakkusid mulle vaid hetkeks leevendust.
Minu valguskeha aktiveerumine algas juba aastal 20o8, kuid mul ei olnud sel ajal veel õrna aimu, mis minuga toimub. Kogesin erinevaid füüsilisi tundmusi ja valusid enda kehas eriti südame, pea, kurgu ja alaselja piirkonnas. Kogesin ka pidevat rahutust, ahistust, une häireid, huvipuudust ja sulgusin täiesti endasse. Ma ei teadnud sel ajal, et suurenev valgus minus, tõstis esile minu varjud. Ma ei osanud ka veel tõlgendada valguskoode ja infot ning erinevaid tundmusi ja valusid enda kehas, mis kaasnes valguskeha aktiveerimisega. Külastasin erinevaid arste, kuid nad ei osanud minu füüsilistele tundmustele mingeid seletusi leida. Kuna arstid olid nõutud minu sümptomite suhtes, siis minu meeleolu muutuste põhjal, sain lõpuks raske masenduse diagnoosiKogu selle protsessi käigus minu maailma vaated muutusid ja ma veetsin üha pikemaid aegu üksi iseendaga. Sama-aegselt oli minus tugev sisemine ebakõla, sest ma ei olnud teadlik sellest, mis minuga toimub ja minu madalama teadvustasemed meel ja ego leinasid taga endist mind. Ma ei mõistnud sel ajal, et tegemist oli identiteetide surmadega ning need draamad ja kannatused, mida ma käisin läbi neil aegadel, juhendasid mind järjest lähemale iseendale. Proovisin neil aegadel leida leevendust enda kasvavale tühjusele ja kurbusele ning see kõik ajendas mind mediteerima ja joogat õppima. Mis omakorda valmistasid mind ette tulevaks sündmuseks, millest ma ei olnud sel hetkel sugugi teadlik. Kuigi ma nii öelda ärkasin kord korralt, ei püsinud ma siiski veel täiesti teadlikuna ja ärkvel. Kasvatasin endale mingil hetkel ka rammusa spirituaalse ego, kes arvas et ta teab kõike ja suudab kõiki parandada. Möödus aastaid, enne kui ma täielikult mõistsin, hakkasin mäletama miks olen ma siin ja miks ma kogesin kõike seda. Mida rohkem ma hakkasin mäletama, seda rohkem ma hakkasin mõistma, kui vähe ma teadsin. Tegelikul minu inim mina ei teadnud midagi, kuid see kes teadis, hakkas üha rohkem esile kerkima minu südames.
Aastal 2018 kogesin meditasiooni käigus. spontaanset Kundalini energia tõusu. See avas kõik minu energiakeskused, eemaldas minust eraldatuse filtrid, taastades ühenduse kõrgemate teadvustasemete ja Allikaga. Peale seda kogemust nägin nädalaid igal ööl erinevaid teadvustasemeid, enda eelmiseid elusid ning sain jätkuvaid energeetilisi allalaadimisi, valguskoodide kujul. Hakkasin saama sisemist juhendust enda kõrgematelt teadvustasemetelt. Need aktiveeringu mida sain tavaliselt öösiti, olid nii võimsad, et ma hommikuti olin tihti nii väsinud, et tundus nagu ma poleks üldse öösel maganud. Vahel kogesin transmissioone, mis tundusid kehas välgusähvatustena. Siis edastati teatud võtme koode, kavandeid, ehk suur kogus infot ja valguskoode korraga, ühes "pakendis." Olen kogenud aastate jooksul lugematult erinevaid aktiveeringuid millest meelde jäävaimad olid kindlasti seemne aatomi, mille tuuamks on kristallpäike, aktiveering kõrgemas südames, mis aktiveeris minu südames püha tule ja esimene nullpunkti kogemus. Kogu minu chakrasüsteem ja füüsiline keha on muudetud ja seda muudetakse endiselt jätkuvasti. Kuigi elan praegusel hetkel nii öelda Uue maa reaalsustes, see ei tähenda sugugi seda, et minu sisemine töö oleks lõppenud, lihtsalt minu teekond on muutunud teadlikuks ja reaalsused mida ma kogen on väga erinevad sellest, mida ma kogesin varemalt. Tänaseks võib öelda, et Kohalolu, jumalik arm on võtnud üle minu teekonna ja minu roll on olla joondunud enda südamega, märgates neid kohti, teemasid endas kus ma veel osutan vastupanu iseendale kui Loojale.
