Mõistes enda hirme, me mõistame iseennast

Kui me mõtleme, et mingi tunne meis on negatiivne, me kogeme seda negatiivsena ja sellel on meile negatiivsed mõjud. Seda võib kutsuda ka dualistlikuks perspektiiviks. Nii me tihti hakkame kartma negatiivseid tundeid, hakkame neid vältima, alla suruma ja nii me tekitame enda kehas suurt vastupanu, surudes enda teadvust raamidesse. Tegelikult peitub igas negatiivses tundes alati varjatud kingitus. Võib öelda, et mida suurem hirm, seda suuem kingitus peitub selle taga. Kui me õpime suhtume enda negatiivsetesse emotsioonidesse neutraalselt, me õpime samaaegselt jälgima neid, tundma neid ja muutma nende polaarsusi. Mida rohkem me seda harjutame, seda rohkem oleme võimelised kogema samaaegselt jumalikku armu, ja näiteks viha või hirmu, või kurbust. Ehk me ühendame enda madalama ja kõrgema teadvuse jälgides korraga enda mitut aspekti. Näiteks haavatut last, kes tunneb kurbust, solvunud teini kes on viha ja trotri täis ja süüdistajat kes ütleb et mis iganes sa teed, kõik on alati valesti ja ka ohvrit kes üritab ennast kaitsta süüdistaja ees. Sa oled nii võimeline jälgima kõiki neid aspekte endas korraga, avaldades neile kaastunnet ja hoides nii neile Jumaliku armu ruumi.

Et see protsess oleks mõistetavam toon siin kohal jälle näite, mis põhineb minu isiklikul kogemusel. Minus olid kunagi tugevad sotsiaalsed hirmud, mis olid seotud minu ülitundlike aistidega. Ma tegelesin nendega pikalt ja poovisin erinevaid praktikaid, et neid hirme ületada, eemaldada. Hirmu programmid asetsevad meis nii öelda mitmetse erinevates kihtides. Ehk ma eemaldasin neid erinevaid kihte, mis olid seotud erinevate sündmustega, kuid juurpõhjuseni ma ei jõudnud. Kuna ma üritasin hirme nii öelda ületada, ehk alla suruda või eemaldada, ehk eraldada neid endast, ilma et ma mõistaksin nende sõnumit, ei puudutanud ma nende nii öelda tuuma. Mingil hetkel kui ma taas kogesin seda sama teatud hirmu, ma ei proovinud seda enam eemaldada, seda alla suruda, vaid ma lubasin sellel kerkida esile, täpselt sellisena nagu see oli. Ma aktsepteerisin hirmu, kui enda loomingut. Kui ma kogesin hirmu siis samaaegselt ma keskendusin enda südamele ja tundsin kuidas jumalik arm segunes hirmuga. Need energiad segunesid ja neist tekkis midagi uut. Neist tekkis selline jõud, mida ma varem ei olnud kogenud. See voolas läbi minu sellise tugevusega, et mul oli raske enda keha kontrollida ja ma ei üritanudki seda teha. See oli nii sügav transformatsioon. Hirm on vahel tegelikult katalüsaator, kui me püüame võidelda selle vastu, see tekitab meie teadvusele survet, mida me kogeme vahel ahistust. Hirm on tegelikult meeldetuletus, et me mäletksime, et selle taga peitub alati eriline kingitus, üllatus Kui me mingil hetkel kui me väsime sellega võitlemast ja laseme sellel lihtsalt olla, voolata läbi meie, see avab meis jõu, mida me olime endas alla surunud, mitte märganud. Kui see on enda ülesande täitnud, enda õppetunnid edastanud, siis see sulandub üheks jumaliku armastusega. Me ei saa hirmu ”eemaldada”, me peame sellel lubama transformeeruda läbi meie südame ja see toimub läbi kaastunde ja mõistmise. Sest vaid siis me aktsepteerime seda tõeliselt, me aktsepteerime seda kui enda loomingut, muutes samas selle energia polaarsust. Duaalses maailmas on igal asjal kaks poolt, ehk ka emotsioonid on nii öelda polaarsed. Kui ma aktsepteerisin seda hirmu endas, alles siis ma kogesin selle hirmu teist polaarsust, milleks oli sisemine jõud. Ehk tegelikult ei olnud tegemist sotsiaalse hirmuga, vaid hirmuga näidata enda jõudu. Ma kartsin olla suurtes rühmades, eemaldades selle hirmu filtri ma mõistsin, et selles elus ma peal just tegelema suurte rühmadega. Ma olin kartnud suuri inimrühmasid ja enda jõudu, sest nagu meist paljusid teenäitajaid oli minevikus karistatud selle eest, et me kasutasime enda jõudu või siis me kasutasime enda jõudu mitte kõigi Kõrgemaks hüvanguks. Ma olin asetanud endale hirmu filtreid, et mu valgus ei oleks nii kirgas ja märgatav. Ehk me asetame oleme asetanud minevikus endale need filtridl, et elus püsida või siis selleks et me mäletaksime selles elus puhastada mineviku karma. Minu puhul väljendus see selles elus sotsiaalse hirmuna. Ma alatedlikult püüdsin vältida suuri inimrühmasid, sest see ei olnud minevikus ohutu. Ka varjasin ma alateadlikult neid omadusi endas, mis olid seotud minu sisemise jõuga. Ehk ma kogesin neid kristalle enda teadvuses tumedates värvides, negatiivsetena, sest ma kogesin neid läbi hirmu filtri. Kui ma loobusin vastupanust ja lubasin Jumalikul armul täita kogu minu olemuse, alles siis paljastas see minus kõik selle, mida ma olin endas alla surunud. Ma hakkasin ka automaatselt mäletama, kuidas ma enda eelmistes eludes muutsin erinevate energiate polaarsusi. Seda protsessi võib kutsuda energia alkeemiaks ja seda on praktiseerinud mitmed müstikud erinevates müsteerium koolides. Nii kaua kui me kanname endas hirmu filteid, me ei mäleta neid omadusi endas, meil puudub neile ligipääs ja vaid me ise oleme ennast eraldanud kõigist neist omadustest, liigitades teatud omadused endas, teistes või teatud tunded negatiivseks. Me peame mõistma, et Kristus teadvus, puhas Looja teadvus sisaldab kõiki erinevaid värve, ka kõige tumedamaid. Kõik need omadused meie teadvuses on esindatud eri värvi kristallidena. Või nii kogen seda mina. Kõik need kristallid on meie teadvuse osad ja vaid kõik need koos moodustavad ühe terviku. Ehk kui me ühendame kõik need kristallid, kõik enda osad, kõik värvid, need muutuvad jälle puhtaks, kristallselgeks valguseks. Nagu me kõik oleme märgenud, puhas valgus sisaldab kõiki värve ja kui me peegeldame tumedaimatele värvidele valgust, siis muutuvad ka need kristallselgeteks kauniteks värvideks. Sina oled selle maailma valgus, me kõik oleme.

Lõputult õnnistusi,

Viivika