Oleme nagu sama teemanti erinevad tahud

Meie teadvus on nagu hiiglaslik teemant, millel on lugematult erinevaid tahkusid. Iga tahku võib kutsuda ka erinevaks vaatenurgaks, sest iga tahk peegeldab meile valgust erinevast vaatenurgast. Me kõik oleme nagu selle teemanti erinevad tahud. Selleks et õppida tundma nii öelda kogu teemantit, et muutuda ise selleks teemantiks ehk teadvuseks, me peame õppima mõistma selle erinevaid tahkusid, erinevaid vaatenurki. Me õpime tundma ja mõistma mitte ainult erinevaid käitumismustreid, vaid ka palju muud, näiteks erinevate emotsioonide tähendust, nende rolle, mitmetest erinevatest vaatenurkadest.

Nii et täna ma sooviksin jagada mõtisklusi viha teemal, mis on tõusnud tugevalt esile kollektiivteadvuses. Kui me kogeme näiteks erinevaid emotsioone, mida meie meel liigitab negatiivseteks, siis need emotsioonid on tegelikult märk sellest, et me osutame enda teadvusele survet, ehk me osutame vastupanu elujõuvoolule endas ja selleks elujõuks oleme meie ise. Viha on nagu mõõdik sellele, kui suurt vastupanu me osutame iseendale, enda soovidele, enda tõdedele ehk viha on see jõud, mis vabastab meis vastupanu. Ehk see näitab meile kui tugevalt me oleme ennast alla surunud, väiksemaks teinud, kui palju me oleme eiranud enda hinge, ehk iseennast. Kui meie hinge valgus hakkab meis suurenema ja meis on palju emotsionaalseid plokke, ehk me oleme osutanud palju vastupanu, siis meie keha võib piltlikult võrrelda vahuveini pudeliga, mida jätkuvalt lokutatakse. Algselt tekkivad mõned mullid, kuid pikapeale surve pudelis kasvab, kuni see lööb korgi pealt, nii et vahuvein võib vabalt välja voolata. Sama toimub ka meiega, tugevnevad energiad raputavad meid kõiki, kuni me ei suuda enam endas hoida midagi, mis takistab seda üha tugevnevat elujõu, valguse määra meis. Ehk see valgus aktiveerib meie valguskeha. Meie emotsionaalne, mentaalne, spirituaalne keha hakkavad vabastama endast erinevaid lugusid, emotsioone, uskumusi, need kõik kerkivad esile meie füüsilises kehas, et me märkaksime ja vabastaksime need. Need kõik eksisteerisid meis varjatud kujul, kuid nüüd need tõusevad nii öelda pinnale, sest miski ei jää ”varjatuks” neis uutes energiates. See on üks põhjus, miks mitmed kogevad ahistust, mis on märk surve kasvamisest meie kehas. Kuna meie närvisüsteem on valguse ja info ülekandjaks, siis vabastamata emotsioonid, lood, uskumused meie kehas avaldavad survet meie närvisüsteemile, me võime seda kogeda kasvava pingena enda kehas. Meie närvisüsteem peab uuenema, et see suudaks vastu võtta üha tugevnevaid energiad, üha suurenevat valguse määra. Kuid kui vastupanu meis on nii suur, siis see takistab seda loomulikku protsessi. Ehk teiste sõnadega, see võib tekitada nii suurt koormust meie vanas närvisüsteemis, mis omakorda võib väljenduda füüsiliste või mentaalsete haigustena.

Neil hetkel kui me tunneme viha, me kogeme tihti kehas kuumust, ehk viha on seotud tule energiaga meis. See tuli vabastab, puhastab meis erinevaid plokke, kui me kasutame seda teadlikult ja vabastame selle endas, mitte ei suru seda alla.

Viha on siis ka nii öelda üks vabastaja, ehk see tekitab selle käärimis või puhastus protsessi, mis aitab tõsta esile meie energia, mida me oleme hoidnud emotsionaalse tammi taga. Emotsioonid peavad meis vabalt voolama, ehk me tunneme. kogeme ja lubame neil minna. Neid aga tagasi hoides, me tekitame vastupanu, mis moodustab kehas energeetilisi plokke. Nii me osutame vastupanu sellele loomulikule protsessile, elujõu voolule. Viha on vabastaja, mis lagundab neid takistusi, lubades sellel energial, mida me oleme kokku surunud, tagasi hoidnud jälle vabalt voolata. Kui me tunneme viha kellegi vastu, siis see ei ole tavaliselt põhjustatud selle isiku poolt, vaid tegemist on just nende allasurutud emotsioonidega, mida me oleme endas kandnud. Teatud inimesed lihtsalt aitavad meil tuua seda esile, avades meis teatud energeetilised ühendused, tuues meis esile vanad mälestused. Ehk me tavaliselt ei vihka seda inimest kes aitab meis esile kutsuda viha ja tihti on tegemist meie lähedasega, viha lihtsalt tõstab meis esile sellised emotsioone nagu kurbus, süütunne ja see aitab meil märgata ka meie alatedlike programme. Ehk peale seda kui me tunneme viha, me tihti nutame või tunneme süütunnet, sest tegemist on lihtsalt vabastamis protsessiga. Samas aktiveeruvad ka tihti alateadlikud programmid, näiteks meie sisene süüdistaja võib meie ohvri identiteedile öelda, ”Kuidas sa võisid olla nii rumal!” ”Miks sa küll nii tegid!” jne. Kui me mõistame et viha on aktivaator, siis me võime kogu protsessi nii öelda jälgida. Me märkame milliseid lugusid toob meieni meie meel, milliseid emotsioone me kogeme peale seda, kui me tunneme viha. Nii me õpime märkama, identifitseerima ja vabastma endas alateadlikke programme. Kui me mõistame viha tegelikku funktsiooni, siis me ei pea seda enam monsteriks vaid vabastajaks, mis vabastab meis meie uinunud jõu. Vihas peitub plahvatuslik jõud, mis loob selle eelnevalt mainitud vahuveini efekti. Ehk selles peitub suur vabastav jõud, kui me ei suuna seda teadlikult või teadmatult kellegi vastu, vaid me kasutame seda enda emotsioonide vabastamiseks. Viha aitab meil ka vabaneda ohvri identiteedist, sest see ei luba meil enam ennast mahutada vanadesse raamidesse. Kui me ise või keegi teine üritab seda teha, siis me kogeme veelgi suuremat viha, mis meis üha paisub. See ei luba meil kõike enam alla neelata, vaid see äratab meis nii öelda sisese sõduri, kes seisab enda tõdede eest. Nii et kui sa tunned hetkel viha, seda et sa ärritud kergemalt, kui varemalt, siis tea et kõik see on osa protsessi. Kui viha on aidanud meil lõpuni viia meie sisemise duaalse võitluse, teatud etapi selles puhastus, vabastus protsessis, see muudab nii öelda polaarsust, ehk see transformeerub rahuks, aktsepteerimiseks, mõistmiseks.

Armastusega Viivika