Teekond tundmatusse

Teekond tundmatusse...

See kelleks me muutumas oleme, on midagi nii uut, midagi sellist, mida keegi meist enda hinge teekonnal veel kunagi pole kogenud. Ehk see ei vasta täielikult ühelegi kirjeldusele, mida me oleme püüdnud anda sellele uuele eksitensivormile. Kuna see kelleks me oleme saamas, on jätkuvas muutuses, arengus, transformatioonis, puudub nii öelda lõppeesmärk või lõpptulemus, ehk see on lõputu laienemine, muutumine, evolutsioon. Ehk me ei saa panna meele raamidesse midagi, mis on piiramatu. Me küll jagame killukesi, kogedes seda uut eksistensi vormi, kuid need on just nimelt vaid killukesed, mis ei suuda edasi anda selle tõelist suurust. See eksistenss on midagi nii uut, väljaspool meie meel piiranguid, et see on kättesaamatu meie meelele. Ehk meie inim-meelel puuduvad vahendid, sõnavara, selle kirjeldamiseks, tõlgendamiseks. Meel on harjunud otsima tõlgendusi, vastavalt enda või teiste kogemuspagasile, seostades kõike millegi sellisega, mis on talle juba eelnevalt tuttav, mida ta on juba eelnevalt kogenud, lugenud või kuulnud. Kuid kuna see uus eksistenss on totaalselt erinev sellest, mida me varem oleme kogenud, on see meie kõigi jaoks tundmatu ning see avaneb meile vaid läbi meie enda kogemuse. Ehk selleks me peame õppima tundma iseennast - TÕELIST ENNAST. Selleks et seda kogeda, peame me olema avatud tundmatusele, uutele versioonidele iseendast, ehk tuleviku minadele. Just sel põhjusel meid suunatakse hellalt või siis intensiivselt uute valikute suunas. Vahel me kogeme pehmet ”laskumist”, vahel kui on aeg teha järgnevat kvanthüpet, meid suunatakse piltlikult kaljuserva suunas ja me peame hüppama, hüppama tundmatusse, et mõista ja kogeda uut versiooni iseendastja.
Teenäitajatena meid pannakse jätkuvalt proovile. Sama aegselt kui me jagame teatud informatsiooni, me läbime ka ise teatud ”teste” ja käime läbi transformatsiooni, mis tavaliselt on seotud samade teemadega mida me jagame. Läbi nende ”testide”, me tõestame (tõelisele iseendale), et me oleme need teemad, tõed endasse kehastanud, ehk neist on saanud osa meid ning see avab meid uutele kogemustele. Tavaliselt on tegemist meie uskumuste ületamistega. See kõik on vajalik selleks, et meie eristusvõime kasvaks, et me tunnistaksime enda tõde ja püsiksime vankumatuna selles tões, enda keskmes, et me jääksime audentseks igas olukorras ja et meie sõnad mõtted ja teod vastaksid sellele, kes me tõeliselt oleme. Ni me õpime iga hetk, ehk hetk korraga hoidma enda südame avatud sellele tõele, sellele kes me kõik oleme, ehk Universaalsele tingimusteta armastusele. Nii me hoiame seda armastuse ruumi ka teiste jaoks, milles teised võivad kogeda peegeldust iseendast, kui tingimusteta armastusest. Kuna kõik on ka meie jaoks uus ja me õpime igal sammul, siis see võib vahel tunduda nagu köiel käimine, me astume sammukese korraga, proovides sama-aegselt säilitada tasakaalu. Kuid mida rohkem me seda harjutame, seda kindlamalt me säilitame enda tasakaalu, kuni me suudame olla rahu, tasakaalu ja armastuse keskuseks ka keset kõige suuremat tormi, sest just selleks oleme me siin. Me peame lihtsalt mäletama, et me kõik oleme hoitud ja armastatud iga hetk, sest armastus on meie kõigi algessenss, meie kõigi tuum ja selles peitub meie tõeline jõud-MEIE ISE.

Oled armastatud ja õnnistatud iga hetk,
Viivika