Võideldes, hinnanguid andes või vaieldes, me osutame vastupanu iseendale

Iga kord kui me tunneme soovi tõestada kellelegi midagi, vaielda enda vaatenurga nimel, me tegelikult osutame vastupanu, iseendale. Me osutame vastupanu endale, kui teadvusele, mis soovib laieneda ja mõista igat enda aspekti, ka seda kellele me üritame midagi hetkel tõestada. Meie eesmärk on mõista ja kogeda ennast kui tervikut, ehk mõista ja kogeda ka teisi inimesi, laiemast perspektiivist, ehk näha ja tunda neid nagu iseennast. Iga uskumus on nagu müür mis takistab meil näha laiemat perspektiivi, mis takistab meil kogeda rohkem, mõista rohkem, tunda rohkem iseennast. See ei tähenda seda, et me peaksime kõigi valikud heaks kiitma, vaid see tähendab seda, et me lubame teistel kogeda just seda, mida nad hetkel soovivad, ilma hinnanguid andmata, sest meil kõigil on vaba tahe. See ei ole just alati lihtne, eriti kui see puudutab meie pereliikmeid või lähedasi. Kuid mida rohkem me muutume lihtsalt armastavaks kohaloluks, ilma et me prooviksime teisi jätkuvalt muuta, suunata, õpetada, lubades teistel olla lihtsalt nemad ise, me märkame peagi muutust enda ümber. Mõistmine, kaastunne, armulikkus, usaldus, tänulikkus on see mis me tõeliselt oleme. Et seda kõike ise kogeda, peame me seda väljendama läbi enda mõtete, sõnade, tegude ja ehk läbi kogu enda olemuse.

Lõputult õnnistusi,

Viivika