Vaid praeguses hetkes, me leiame iseenda...
Vaid praeguses hetkes, me leiame iseenda...
Ei ole minevikku, tulevikku on vaid see praegune hetk, kus kõik toimub sama-aegselt. See praegune hetk ühendab meid kõigega ja on ühenduseks meie kõigi vahel. Mida rohkem me oleme selles praeguses hetkes, seda rohkem me oleme omavahel ühendatud, sest Kohalolu on see, kus me kõik oleme üks, kohalolu on ühtsus. Läbi Kohalolu, me tunneme ja kogeme seda mida tunnevad ja kogevad teised, ehk me kogeme kõike nagu üks süda.
Erinevad kriisid mis hetkel toimuvad, aitavad meil mõista Kohalolu, Jumalikku armu, tuues meid kõiki tagasi sellesse hetke, kus me võiksime jälle ühineda enda õdede ja vendadega. Vahel kui me oleme kogenud sügavat kriisi, kaotust, meie tulevikuplaanid, mälestused, uskumused ja isegi meie identiteet variseb kokku. Iga kaotus, iga valu on nagu teeviidad mis suunavad meid tagasi meie südamesse, iseenda juurde, et näidata meile kust me peaksime otsima iseennast, kust me peaksime otsima lohutust ja kus me tunneme tõeliselt armastuse puudutust. Ehk vahel just läbi kaotuste, peale kogu meie pagasi eemaldamist, me leiame iseennast, tõelise enda. Kui me oleme kaotanud või riisunud endal kõik, mille järgi me ennast identifitseerisime, meile ei jää muud kui see praegune hetke. See lein ja kaotusevalu, mida me neil hetkedel kogeme, peatab meid, toob meid tagasi enda kehasse, sellesse hetke ja annab meile võimaluse tunda ja kogeda kõike ilma piiranguteta. See õpetab meid ka hindama igat hetke, sest me mõistame, et miski pole püsiv, kõik on jätkuvas muutumises. Nii õpime me elama hetke korraga, üks hingetõmme korraga.
Kui me kogeme neil hetkedel teiste kaastunnet ja toetust, me mõistame, et me kunagi ei ole üksi ja see aitab ka eemaldada meis hirmu tundmatuse ees. See aitab meid samas ka vabastada ellujäämisreziimist, näidates meile, et me kanname üksteise eest hoolt, nagu üks ühiskond üks teadvus, üks süda. See aitab meil ka hakata tundma tänulikkust lihtsalt enda olemasolu eest, enda kogemuste eest ja ka meid ümbritsevate inimeste eest. Neil hetkedel, kui me tunneme seda toetust ja armastust, mis voolab meieni läbi ühisnenud südamete võrgustiku, ka võhivõõrastest saavad meie õed ja vennad, sest Jumalik arm, Kohalolu ühendab meid kõiki.
Sellised kriisid mida käib hetkel läbi kogu inimkond, on aktivaatoriteks muutustele, uutele valikultele ja need näitavad meile ka meie ühiskonna varjusid. Ehk me näeme, et vanad süsteemid ei toimi ja me vajame muutusi ja neid muutusi võime luua vaid me ise.
Armastusega,
Viivika
